Proovime uuesti!

Tahtsin märku anda, et alates augustist olen tagasi regulaarse jooksutreeningu juures.Olen leidnud üles nii motivatsiooni kui tahte end rohkem kui 1-2 korda nädalas jooksma ajada :) Hetke suurimaks eesmärgiks olen võtnud kevadisel Rotterdami maratonil joosta üle enda Hollandi maratonitulemus. See ei saa olema lihtne ja ei peagi olema.Aga ilma võitluseta ma alla ei anna!

Hundi jälgedel

Peale pooleteist aastast vaheaega sai taas mindud otsima libahundi jälgi. Seekordne üritus toimus Naissaarel.Viimane nädal enne starti ei olnud mulle just lihtsamate killast.Emadepäeval oli üleval kerge palavik ja mingisugune kõhuviirus möllas kesknädalani välja.Mingi hetk käisid ka peast läbi mõtted, et jätaks minemata,aga samas seiklusisu ja seni Naissaar mulle kui uus koht ei lasknud nii lihtsalt ka loobuda.
Pühapäeva varahommikune ilm oli perfektne. Piisavalt soe,et minna lühikese varrukaga pluusiga ja saar võttis meid vastu tuulevaikuse ja peegelsileda merega.Seekordne libahunt oli rajaplaneerimise suhtes eelmistest erinev.Planeerimiseks tundi ei saanud enne starti,vaid see läks võistlusaja arvestusse juba. Kui meenutada eelmisi kordi kui Rannoga ligi tund sai mõelda kuidas parim oleks, siis tundus paraja väljakutsena :)
Tagantjärgi kodus tark olles tuleb ikka häid mõtteid ja mõistad, et taaskord sai rajavalikuga puusse pandud. Saare põhjapoolsele osale suund oli õige idee, aga oleks pidanud rannikuäärt mööda põhja liikuma, mitte läände alguses. Lõpus jäi ju piisavalt varuaega, aga polnud enam punkte läheduses mida noppida. Pisut jäljeotsimisest ka. Tore saar on...rajal igav väga ei hakanud. Parim koht oli muidugi see kui suutsime Gaspariga marko ära kaotada ja libahundi jälje asemel otsisime Marko jälgi. Juhtus see punkti 84 kiviladude juures, kus tuli leida kivihunnikute vahele paigutatud 5 lisapunkti. Viimase punkti leidnuna suundusime oma arust alguspunkti poole tagasi aegajalt Markot hõikudes.Ainult kummaline oli see ,et täiesti vaikses metsas me ei kuulnud vastust :) Lõppes kõik hästi...sellesmõttes, et saime oma pundi kokku. 2,5 tunni möödudes hakkasin tundma metsas maha langenud puudest üle astudes tagareites krambialgeid ..head see ei tähendanud. 3.nda tunni järel oli ikka väääga raske ja mõtlesin isegi lisaülesande juures uurida kuidas 3nda liikme katkestamine tulemust mõjutab. Kuidagi sai märkamatult  4. tund täis ja siis uskusin, et selle napilt alla 2 tunni pean kannatades kuidagi vastu. nagu eelpool mainitud siis lõpus jäi meil liiga suur ajavaru. Finishis olime 20 minutit enne kontrollaega. Tõenäoliselt oleks jõudnud ühe punkti veel võtta...
Kokkuvõtteks ütleks ,et Naissaar on äge. Tahaks sinna sel aastal veel tagasi jõuda ilma, et pulss oleks ülevalpool 160 lööki :) Oleksin tahtnud meeskonnale kasulikum olla, aga kahjuks pidin liiga palju hoolitsema selle eest, et kuidagigi liikumises püsiks.Rannole tänud coca eest :) Ilma selleta kotis oleksin rajale jäänud.Aga üldiselt oli fantastiline trennipäev.Tänud kaaslastele :)

Saku terviseradade MOBO

Taaskord olin siis kaardiga metsas.Orienteerumisel on üks väga hea omadus...saab pikalt füüsilist koormust ja aeg lendab sealjuures lennates.Täna võtsin siis suuna Saku terviseradadele. Ei pööranud kaardile väga tähelepanu ja läksin nagu ikka punkte numbrijärjekorras noppides. Rajal olles sain aru ,et sakus kui ei ole soovi väga pikka trenni teha siis tuleks eelistada valikorienteerumist. Suhteliselt risti kaardi teise otsa olid punktid üksteisest asetatud.Kui olin metsas olnud ligi poolteist tundi sain kõne Jürilt kellega olin kokku leppinud mingi aeg kokku saada...vaatasin kella ja kaarti ja punktide asetust ja otsustasin loobuda viimasest 5st punktist seekord.Ning lippasin otsejoones alguspunkti poole. Seega 1:45:00 metsas ja sellega sai siis läbitud 15 km.  Ei olnud täna pikka trenni plaanis, vaid mõnusat ajaveetmist võssis. Teise asja ma sain ja esimese ka veel boonusena peale.Seekordne ekslemine pakkus mõnusaid elamusi. Puusadeni kusagil märjas augus istumist, kanarbiku põhjustatud kukerpalli ja muidugi see kõige vastikum osa päikese käes kuiva raiesmikku ületades iga sagin kuivanud rohus oli minu jaoks meetrine rästik :D
Peale seda tegime Jüriga veel pooleteist tunnise(ca 10km) jalutuskäigu Pääsküla rabas.

Eksisin ära o-radadele

Pühapäeval mõtlesin ,et ilus ilm ja peaks jooksurutiini miskit huvitavat lisa sisse tooma. Kuna olin juba ammu plaani pidanud tutvuda MOBO'ga, siis saigi otsustatud minna orienteeruma. Valisin kodule kõige lähema raja- Pirgu terviseradadel. Sattusin sinna esimest korda. Jättis vägagi positiivse mulje (Ranno kui liikuma saad siis võin Sullegi neid radu tutvustada :)) Esimeste punktide juures oli probleem telefoniga koodi lugemine....pärast sain nipi kätte. Karjääris orienteerumisel on see võlu, et kohati on huvitavad kanalid juurde tehtud. Kuna arvasin, et aasta esimese ujumise jaoks on liiga vara siis tegin korraliku ringi.Aga oli toredad 80 minutit maastikul. Probleemi valmistasid natuke kaks punkti, aga lõpuks sai kõik leitud. Teinekordki MOBO radadele orienteeruma :) Kuna võssis tuiskamise ajal jäi silma hunnik sinililli siis tegin pärast veel väikse jalutuskäigu ja korjasin peotäie :)
Kuna pühapäevast oli hammas verele aetud siis EOL'i lehte silmitsedes ja päevakutel silma peal hoides hakkas silma Raplamaa o-päevak, siis täna olin Raplas kohas kaarti ja SI pulka nõudmas :) Ära ei eksinud, kõik punktid võetud jõudsin ka lõppu. Siiski kahe punktiga panin totaalselt ämbrisse :) Esimene oli nii lollakas viga,et ajas ennastki pärast muigama. Teise tohutu ajakaotuse ajan oskamatuse süüks.harjumatu oli ka 1:5000 kaart. Aga tunnike Rapla vahel, jalad sain märjaks ja oma selle aastase päevaku kirja.Ei veel ei ole isu täis....loodan mõnel päeval veel kaardiga metsa jõuda.Huvitav kui kahel päevakul ära käin kas siis mõne mehe arvates olen end ületanud? ;)


Lisaks nüüd siis ka tulemuste lehe. Hehh, olin M21 raja ainuke osaleja. Õnneks läbisid M40 sama raja ja on vähemalt võrdlus olemas.Eelpool mainitud kahes punktis siis kaotasin ühes 4 minutit ja teises 9 minutit.Lisaks võib veel kahes punktis minutilist kaotust liigseks ajakaoks lugeda. Ülejäänu kaotuse liigitaksin oma kaardi lugemisoskamatuse ja viletsa jooksuvormi süüks :)

Saiavorm

Nonii...rikastaks nüüd natukene seda jutunurka ka.Siin pisut rohkem kui nädal tagasi silmasin reklaami sellisele üritusele nagu Marathon100 esimene virtuaaljooks. Tundus olevat päris hea võimalus kontrollimaks mis jälje jättis 2 kuune jooksupaus. Mõeldud ja tehtud ning nimi sai kirja pandud. Meilile saabus isegi rinnanumber, mille võimaluse korral sai välja printida kes tahtis. Valisin distantsiks 5 km. Pikemal maal eeldasin, et on oht otsad anda :D. Esialgne plaan nägi ette teha see jooks laupäeval ära. Aga kuna oli päris korralik tuul ja lootsin selle vaibumist, siis lükkasin sujuvalt üle pühapäeva peale. Aga ei olnud halastust ka siis. Termomeeter oli küll 9 kraadi peal, aga tuul ka kohati korraliku seinana ees. Olin mõttes võtnud pähe ,et pulssi väga üle 180 löögi ei lase, aga see plaan läks kiirelt vett vedama. Võib vist õelda, et paljud kes sellest üritusest osa võtsid ja nimekirjas on tegid seda jooksu rutiinse trennina(pead muidugi ei julge anda) Aga minu jaoks oli see hetkeseisust maksimumi välja võtmine. Keskmine pulss oli lõpuks 184 ja maksimumi mõõtis kell 194 lööki välja. Aja kui sellisega võib mitte....ok ma ei saa nuriseda, liigutamata ei võlugi miskit välja. 5,1 km aeg oli siis 23minutit ja 26 sekundit. Vaheajad  sellised:

1	4:32.5	1.00	4:33
2	4:38.2	1.00	4:38
3	4:36.1	1.00	4:36
4	4:37.0	1.00	4:37
5	4:33.9	1.00	4:34
6	:27.8	0.10	4:2

Hea meel oli selle üle ,et üksi joostes suutsin end peaaegu 100% pingutama panna.Eks järgmine kord jälle...võibolla olen siis juba valmis 10K sörkima.

Ära kunagi alahinda maratoni jooksmist!

Üritaks nüüd lõpuks oma 10nda maratoni lookese ka kirja panna. Alustaks sellest, et vähem kui nädal enne maratoni sain endale uued sussid. Ja just nendega plaanisin joosta pühapäeval maratoni.Millegi pärast oli tekkinud tahtmine Asics gel DS trainerite juurest korraks tagasi minna Nike kasutamise juurde. Esimest korda siis oli minu käsutuses Pegasused.Plaan oli need sussid sisse joosta neljapäeval, jõusaalis lindil. Sellega läks aga nii nagu läks. Mina Kohila spordisaali jooksulindiga sinasõbraks ei saanud.Peale korduvat üritamist tunnistasin selle lindi jooksukõlbmatuks (libiseva lindiga on suhteliselt võimatu joosta) ja ronisin oma uute sussidega tunnikeseks ratta selga.Sellega oli siis nende sisseõnnistamine tehtud ja lootus jäi, et ehk saab laupäeval neid ka jooksu ajal proovida.
Lennureis toimus seekord siis suunal Riia - Bergamo.Sealt edasi bussiga Milanosse, kust juba pikk 4 tunnine rongisõit Firenzesse (neile oli muidugi pikem sõit kes lõppjaama Napolisse sõitsid ;)) Hotell oli juba 2009 aastast tuttav ja kindla peale minek. Kõrval oli pikk park, kus ka maratonirada ca 10 km ulatuses tiiru tegi. Ja põhi vaatamisväärsused asusid umbes 2 km jalutustee kaugusel.
Laupäeva hommikul silmi lahti tehes kuulsin väljas vihmasadu. Ja mitte õrna seenevihma vaid kallas kõvasti.
Vedasin jooksuriided selga, uued sussid jalga ja suundusin õue. Vihm oli õrnaks udukaks taandunud. Esimesel kilomeetril kirusin, et buffi polnud pähe pannud, pea külmetas :) Kavas oli kopeerida aasta tagust Kölni laupäevajooksu. Kõik tundus olevat korras. Jalgade seisukorra üle kaebust esitanud ei oleks. Viimasel kilomeetril enne hotelli sain ka korraliku paduka kaela :D
Peale hommikusööki läksin uurima millise transpordiga messile saab (olgu õeldud, et sama mees kes 2009 aastal juhatas meid pisut valesse kohta oli oma ülesannete kõrgusel ja juhatas meid nr. 12 bussi peale kohas kus sellise numbriga bussi küll ei olnud) Küll aga teatas ta rõõmusõnumi, et see olla erakordne juhus kui Firenze maratoni ajal vihma ei saja ja homne päev selline tõotaski tulla. Andsin talle mõista, et 4 aastat tagasi oli ka perfektne ilm kui seal oli, mille peale ta hüüatas "Oh, it's You! Come back next year again :)
Messil pikalt aega ei raisanud.Tagaukse kaudu sai sisse hiilitud (mingi seltskond arvas, et juhatab hea otsetee messile)Materjalid käes, tiir rahvasummas läbi murtud ja minekut.Firenze maraton pole kiibisüsteemis mingit uuendust teinud.Ikka samasugune raske tükike ripub numbri küljes.
Õhtul sai siis oma keemiakotike välja otsitud.Rõhk oli enervit'i toodetel. Uuendusena mõtlesin proovida toodet mis pidi ligi pooleks tunniks surnud üles äratama (puhas guarana kokteil).Pükstena otsustasin lühikesi liibuvaid kasutada sest tavaliste jaoks jäi reitelt pekk maratoniks maha võtmata :D
Maratonipäev.
Kuna start kell 9 hommikul, siis 6 oli juba söögiaeg. Pudru ei kippunud küll mingi valemiga alla minema. Libistasin banaani sisse ja toppisin tsipa pudru ka järgi ja 1,5 tunniks veel voodisse vedelema.
Veidi enne 8't läksin rongkäigule. See tee mis igapäevaselt jõe ääres on täis autosid ja rollusid oli pühapäeva hommikuks vallutatud maratoonarite poolt.Nautides sooja hommikupäikest ja vitsutades  energiabatooni sai üsna märkamatult stardiala juurde jõutud. Ei tulnud selleks ronida enam üles Michaelangelo platsile, vaid start oli nüüd madalamalt ja teiselt poolt jõge.
Enne starti paluti jooskjaid minutilisele leinaseisakule Sardiinias tormi ja üleujutuse tagajärjel hukkunutele (kuna Eestis oli ka leinapäev kuulutatud siis võis samas seda ka Lätis hukkunute mälestuseks pidada)
Jäi üle veel välja mõelda mis tempoga minna jooksma seda maratoni...mul polnud õrna aimugi! Mõtlesin, et vaatan mis teevad 3:15 ja 3:30 pallid. Eeldasin vaid, et jään sinna kuhugi nende vahele jõlkuma. Teist kordselt peale esimest Amsterdami maratoni otsustasin  kasutada pulsivööd. Ütleme nii ,et ega väga jooksuajal pulssi küll ei vaadanud.Stardiks üritati rahvast seekord käima tõmmata Avril Lavigne'ga. Ei olnud küll samal tasemel mis eelmisel aastal Kölnis, aga meeleolu lõi seegi. Tuleb tunnistada, et stardi üleviimine uude kohta oli mõistlik tegu. Ruumi joosta oli algusest peale piisavalt.Ei oskagi jooksu kohta miskit väga rääkida. Kuni 20 kilomeetrini jooksin seal 4:50 tempo ligi. Nagu eeldasin asusin kahe pallide grupeeringu vahepeal. Täpset kohta ei mäleta ,aga vist oli kuskil 18. kilomeetri juures Pitti palee läheduses kus jooksin vasakus kurvis postile sisse. Rahvas tõmbus minu eest laiali...osad kõnniteele rada lõikama, osa jäid teepeale ja minu reis lendas otse kümnesse :D Poolmaratoniks olin juba küpse. Enne 2'te tundi olid juba reites krambialged. 32. kilomeetri rauteeületus silla eel manustasin selle guarana kokteili ka sisse. Tunnistan ausalt, et maitseelamus oli selline, mis peaaegu mu sisikonna oleks sinna samasse tõusupeale jätnud. Polnud midagi meeldivamat ka kohe käepärast mida peale võtta. 5 kilomeetrit enne lõppu käisid krambikesed läbi peaaegu igaltpoolt...mõlemad reied, käed(esmakordne nähtus), üks säär. Teisel olin achilka kinesioga pisut teipinud ja see oli koht mis kõige vähem muret tegi. Lõpus üritasin veel endast selle hetke viimast välja võtta, aga see üritus sumbus enne lõpukurvi, kui hetkeks osutus jooksmine ja isegi käimine võimatuks. Lõpusirgel võttis valu isegi silma märjaks :D Või oli see õnnis teadmine ,et ikka mingi valemiga lõpuni jõudsin. Puhtaks ajaks oli siis seekord 3:40:36. Ütleks veel, et Firenze rada on läinud tunduvalt raskemaks võrreldes 2009nda aastaga. Lisandunud on kaks tunnelit.Aga see pole vabandus. Mäletan väga hästi ,et kui joosta jõuad siis tõusukesed ei ole probleemiks.

Vasak reis mõned päevad peale jooksu

Mida ma sellest jooksust õppisin? Minu puhul ilma trenni tegemata on vääääga valus minna maratonile jooksmist lihtsalt nautima. Sain seda teha vaid peaaegu poole distantsini. Ei ma ei kahetse ja pole ka pettunud. Teadsin ju millises seisus olen kui sellele jooksule minna otsustasin.
Olen nüüd peale maratoni päris hästi jalad alla saanud.Otsustasin, et pole puhkust ära teeninud ja nädal hiljem alustasin lippamistega. Tunnen veel pisut väsimust, aga mitte jalgades. Järgmiseks aastaks on põhimõtteliselt tehtud plaan taaskord joosta kaks maratoni. Enamvähem on valik ka tehtud ,aga hetkel veel jätan need saladuseks.
Kerget jalga ja ärge siis talvel libedaga joostes luid murdke :D

Tagasi toskaanasse.

Ei jää ka 2013 aastal mul maraton jooksmata. Olin küll päris lootusrikas selle 10nda maratoni suhtes, aga paraku läksid asjad pisut teisiti. Arvan, et 24nda novembri hommikul astun Firenzes starti kõige viletsamas füüsilises seisundis, millega olen maratonile peale läinud.Vähemalt ma ise ei kruvi lootuseid kõrgeks ja siis pole pärast ka põhjust millegi pärast pettunud olla ;)
Nii, et juubelile! 30's juubilar-Firenze maraton ootab.